My writings

Uue aasta esimene

Tervist! 

Vaatasin just ehmatusega, et viimasest postitusest siia on möödas pea 2 kuud. Täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et aeg nii kähku lendab. Samas olen ma selle 2 kuu jooksul õppinud nii mõndagi ning päris mitu ägedat asja on minuga juhtunud ka. 

Avastan ennast taaskord istumas tööl, ventilaatorid ja pumbad ümberringi undamas ning mõtteraasukesi peast välja imemas. Aga ma tunnen, et üle pika aja on mul aega ja ka jaksu kirjutada midagi mõistlikku - või midagi sinna poole vähemalt. Täna on 13. jaanuar ning ma tunnen, et siiani on see olnud parim aasta minu elus - mitte, et neid palju oleks olnud. Ilmselt küsite te kõik nüüd, et miks? Päris mitme asja pärast - päris kõigest ma siin loomulikult ei räägi aga nii mõndagi saab tumblr-sse sisse kirjutatud. Olen oma elus õppinud elama veidi teisiti kui ma tegin seda näiteks aasta - isegi poole aasta eest. Nimelt on mu kihlatul viimasel ajal tervisega tõsiseid probleeme olnud, millest ma täpsemalt ei räägi aga mis on pannud mind tõsiselt mõtlema sellele, et kui vähe olen ma siiani väärtustanud neid napakaid momente meie elus, mis tegelikult on palju tähtsamad kui ükskõik missugune asi või töö. Mida rohkem ma sellele mõtlen ja selle kohta siin samas või oma peas arutlen, leian ma aina enam, et pole paremat inimest kui Tema. Ok, that’s a bit biased but it’s true. Ma olen hakanud vähem oma telefoni näppima söögilauas või hommikul ärgates ja kohvi juues või üldse temaga koos olles - ainult siis kui mu telefon häält teeb, siis vaigistan teda pisut. Aga jällegi, tähtis pole telefon ega teised - tähtis on tema. Ma ei tea, mida head ma maailmale teinud olen, et ma ta ära teeninud olen? But turns out I have done something. Ja mis kõige parem, me inspireerime teineteist kirjutama nalju ja muud säärast. Näiteid eilsest õhtust - (twitterist kopeeritud ning grammatiliselt parandatud)

Tema tweedid:

“OK, I know a few things about Star Trek. I know Captain Kirk, Spock, Death Star.” #atleasthespretty#hesthepennyinthisrelationship

And yes, I am that bad with sci-fi…

“It takes place in a post-apocalyptic dystopian future. Know what a dystopia is? It’s an anti-utopia…” - “Wait, my brain is exploding.”

..and I get confused easily…

“Sorry, no plane can fall out of the sky like that.” - “I don’t believe you. You’re not a scientist. I mean, Death Star?” #truelove

Ja minu tweete 

(Reading ou loud)”15 years after the blackout” - “Honey, I know you don’t think of me as a scientist but i can read” #iloveheralot #noirony

My fiance said “the IRL kiss will do as well” - so I went and brought Mart Laar

Just sellised momendid meie õhtutes ja ka päevas on need, miks ma teda nii väga armastan, miks iga temaga veedetud minut on eriline - even when we have our fights. Ja just sellepärast ma ta endale septembris naiseks palusingi. See viib mind järgmise asja juurde, mis on teinud mu selle aasta esimesed 2 nädalat suurepäraseks. Me oleme otsustanud, et me abiellume suvel. Meil on mitu varianti, kuidas see välja nägema hakkab ning mis ja kus aga ma arvan, et küll ma selle siia mingil hetkel kirja panen kasvõi piltidena peale pulmi. Üks on kindel, see pulm ei saa olema traditsioonilise ja pähe kulunud sisuga vaid koomikutele kohaselt lõbus ning naljadega vürtsitatud ning meeldejääv päev. Üks asi painab mind selle juures - ma kardan, et ma ei pruugi pulmapäeva üle elada, sest olgem ausad - Ta on täiesti jumalikult ilus isegi hommikuti oma kõige hullema padjakaga… Ma pole kindel, et kas ma suudan hoomata seda ilu, mida ma siis näen kui ta on saanud suurepärase meigi ning kannab imeilusat kleiti (mida ma ei ole näinud ning ei näe enne õige päeva hommikut… aga ma tean, et see on ilus, sest Ta on superexcited about it). Ma arvan, et ma võin ausalt öelda, et ma olen üks maailma õnnelikuimaid mehi, sest mul on Tema ning ei ole ühtegi asja, mis võiks minu õnne rikkuda - sest ma olen vähenõudlik. 

Asjadest, mis on tegelikult olulised ja mida tuleb muuta kohe - muidu kaome päriselt

Täna linna sõites vestlesin oma elukaaslasega erinevatel aktuaalsetel teemadel - nii nagu iga hommik. Aga täna oli mõneti erinev, sest meie vestlusele segas vahele taaskordne SMS-laenu reklaam. Peab tunnistama, et viimasel ajal on neid eriti palju olnud - hooaeg on algamas. Aga kuhu see pikk sissejuhatus viib? Meie vestlus jõudis lõpuks järeldusele - on kolm asja, mis ei muutu - SMS-laenude pakkujatele ei teki pea ühtegi eetilist piirangut, perevägivald on ja jääb lähima 5-10 aasta jooksul võõraks mureks ning lastetoetused ning lasteaedade tähtsus on ja jääb nulli lähedaseks.

Miks ma nii arvan? Alustame SMS-laenudest. Teatavasti on SMS-laenud suhteliselt hooajaline kaup. Olgugi, et teatud hulk inimesi võtab neid ka muul ajal, siis 2/3 kogu SMS-laenude hulgast võetakse just jõuluajal. Siinkohal pean tsiteerima just oma elukaaslast, kes olukorra kirjelduse kohta ütles ehk ühe kõige täpsema ja asjalikuma arvamuse:

Inimesed tahavad teha oma armastatud inimestele suure kingi, et näidata neile oma armastust. Samas varjutab andmise rõõmu teadmine, et nüüd on kaelas võlg, mis tuleb tagasi maksta. Samamoodi on ka inimesega, kes selle kingi saab. Teatavasti ju lähedased inimesed ikka teavad, kuidas teisel rahaliselt on või millised on ta mured. Nii on see jõulutraditsioon, mis peaks tooma rõõmu, rikutud mõlema jaoks, sest sunnitud rõõmu taga tilgub süda verd.

Enam täpsemalt ei saagi antud olukorda kirjeldada. Siinkohal pean lisama, et minu arvamus selle ütluse kohta ei ole kallutatud ning nõustuksin sama arvamusega ükskõik, kes seda ütleks. Leian, et Eesti ühiskonnas peavad toimuma suured muutused, kui soovime olla osa euroopast. Teatavasti on euroopa kultuuriruumis tava, et jõulude ajal hoitakse üksteist ning tehakse kõik, et teistel hea oleks. Kas SMS-laen on midagi, mis teeb  head? Kaugeltki mitte! Kas poleks võimalik muuta seadust nii, et laenupakkujatel oleks keelatud teatud aeg - näiteks 3 nädalat enne jõule - reklaami teha. Niiöelda eetikakoodeks, mis piirab antud firmade tegevust. Jõulude ajal on inimesed niigi väga lihtsalt mõjutatavad ja võivad teha suuri otsuseid süvenemata tagajärgedesse ja see on igasuguse eetika vastu, sest see on tühipaljas manipuleerimine ja ära kasutamine. Juhin siinkohal tähelepanu just sellele, et eetikakoodeksit firmad ei pruugi järgida, kuid sellise punkti sisse viimine seadusesse oleks igati õigustatud ning mõistlik, sest miks laseb riik erafirmadel nii vabalt oma rahvast nöökida ja paljaks varastada?

Teine väga suur problemaatika on kindlasti perevägivald. Hetkel on käimas või on just lõppenud ka vastavasisuline kampaania. Sealjuures käidi välja fakt, et 95% perevägivallast on pööratud naiste vastu. See on väga suur arv ning tegelikult, ei tohiks perevägivald olla üldse nii kontrollimatu, kui see hetkel on. Politsei on hambutu selle probleemi ees, sest perevägivald pole seadusega sätestatud ning puudub igasugune kontrolliv seadus selles küsimuses. Justiitsministeerium ning erinevad ametkonnad on öelnud, et seda küsimust katavad teised karistusseadustiku punktid aga seda nad kaugeltki ei tee. Politsei peaks olema võimeline kaitsma naist või meest, keda tema elukaaslane ründab. Samas pole politseil õigusi ennastki kaitsta ning politsei ründamise eest saadakse vaid tingimisi vangistus, mis on täiesti ennekuulmatu euroopa õigusruumis. Loota, et kedagi see aga huvitab riigijuhtidest, on umbes nagu loota, et maailmas gravitatsioon teistpidi pöördub - seda lihtsalt ei juhtu. Väga lihtne oleks ju luua lähisuhtevägivalla seadus või lisada see punktina karistusseadustikku. Ilmselt küsite, et mille poolest erineb see teistest vägivalla punktidest? Lihtne, see annab õiguse isikule sätestada koheselt lähenemiskeeldu või sekkuda ka kahtluse korral, sest paljud perevägivalla all kannatajad ei räägi sellest. Lisaks annab see ka võimaluse isikule paluda jõustruktuuride kaitset ründava isiku poolt. Kas seda on nii raske korraldada? Ei ole! Asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises, mida meie seadusandjatel ei ole, sest ega me neile töö tegemise eest raha ei maksa. 

Kolmandaks väga suureks probleemiks on kindlasti lastetoetused ning lasteaiad. Tänasel päeval on lastetoetused põhjendamatult madalad ja seetõttu ka konkurentsivõimetud. Mida ma selle all mõtlen? Lapsed sünnivad peredesse, kellel kõigil on erinevad tingimused.  See on juba kord elus nii. Lastetoetus aga on nii madal, et inimesed, kellel pole raha ja kelle laste kasvatamine käibki suuresti lastetoetusest, ei ole võimelised lastele pakkuma võimalust ennast harida või käia huviringides, sest raha lihtsalt ei ole. See aga on väga hea kasvulava kuritegevuseks, sest just sellised lapsed on kergesti mõjutatavad halvast kontingendist. Samuti pole lastetoetus ühestki vaatenurgast ergutav. Lastetoetuse suurus on tihti ka määravaks argumendiks, et kas paar saab lapse või ei, sest tihti pole raha, et lapse eest hoolt kanda. Küsimus meie “suurtele ja võimastele ning loomulikult asendamatutele” liidritele - Kuidas selline olukord meie riigi iibele mõjub? Mitte eriti hästi. Kas poleks siis mõtekas suunata eelarves rahasid just sinna, kus neid on vaja, mitte oma palkadesse ning mõistetamatutesse investeeringutesse, mis ei too muud kui suurt kahjumit maksumaksjale? 

Kokkuvõtteks pean ütlema, et kõigis kolmes punktis taandub lahenduse leidmine probleemile - mis pole keeruline - just riigi juhtkonnale. Aga nagu ma ka eelnevalt mainisin, siis pole neil mingit soovi ega motivatsiooni seda muuta, sest neid see ei puuduta. Aga kuidas panna neid inimesi rohkem vastutama ja tundma, et see neid puudutab? Muuta valimissüsteemi ja korda nii, et tavakodanikul oleks rohkem õigust ja võimalusi enda poolt valitud saadikut mõjutada ning kontrollida. Kõik taandub sellele! Ma leian, et see peab olema esimene asi, mis selles riigis peab muutuma, sest muidu tiksub see riik oma enneaegse ja kurva lõpu poole, sest ilma rahvata pole riiki ja rahvast pole, sest mujal kuulatakse neid, mida siin ei tehta.

Karl Silver Must

Hei!

Kui eilne lühipostitus välja arvata, siis pole ma siia üldse ammu kirjutanud. Pean tunnistama, et ma pole sellega üldse rahul. Miks ma siis just täna kirjutan? Ma sain eile teada, et ma pole nii tark kui ma arvasin end olevat… Mitte, et see teist kedagi huvitaks või isegi üllataks, sest selliseid inimesi nagu mina on palju - väga palju. Ma olin eile haige. Ma värisesin, kõhus keeras, uimane oli olla… Ma olin kindel, et ma olen haige. Aga millele ma ei mõelnud - oli see, et äkki ma mõtlesin end stressi tõttu ise haigeks? Selle mõtteni viis mind minu väga kallis elukaaslane, kes pani kokku minu mõni aeg tagasi räägitud loo ja eilse päeva. Nimelt rääkisin talle hiljuti, et kui ma olin veel pühikoolis ja meid oli klassis 5-7 poissi ja tihtipeale oli meid koolis täpselt ühe võrra liiga palju, et oleks alla poole klassist ja edasi võtma ei peaks… Ja mis oli meie lahendus selle vastu? Selleks, et teistel hea oleks, võtsin mina endale 10 minutit üksi olemist ja lihtsalt teadlikult mõtlesin end haigeks - Ma olin täiesti haige.. palavik ja puha! Ja eile ütleski elukaaslane, et aga äkki ma teen seda stressi tõttu nüüd alateadlikult. Tal oli õigus, ma olin pea nädala jagu paanitsenud, mõelnud erinevaid negatiivseid mõtteid, kaalunud ka kõige lõplikumaid variante… It was a terrible week… Ja eile õhtul jõudsin järeldusele, et ma pean leidma mingi võimaluse stressiga võidelda… Ma veel ei tea mis see on aga kui teada saan, kirjutan siia ka… 

Mondays -.-

Täna lihtsalt ei ole hea päev… kõik läheb untsu :(

Ma ei ole kuri

Tervist!

Olen viimasel ajal palju kuulnud erinevatest allikatest, et ma olen kuri. Kurjaks pidavat mind tegema fakt, et ma pole pea millegagi rahul. Ma ei oska isegi aimata, kust inimesed seda võtavad või millest see tuleneb, sest ma olen rahul paljude asjadega aga viimasel ajal on asjad, millega mitte rahul olla domineerivad. Ja isegi siis pole ma kuri vaid pigem ülimalt nõudlik või pigem asjalik ning võtan ehk suhtelmiseks ka karmima tooni aga see ei tee mind veel kurjaks. Ma tean, et ma pean olema mõistev ja arusaaja loom aga väga raske on mõista teatud asju, mis minu ümbruses või ühiskonnas toimub. Kas ma peaksin tõesti olema 100% kuulekas valitsusele, kelle ideeks on ainuvõimu kehtestamine? Kas ma peaksin tõesti olema osa sellest hallist massist, kes lubab end mõjutada nagu hüpiknukku? Kas ma peaksin olema viisakas ja silmad maha suunama, kui näen, kuidas minu kodu kõrval raudtee töötajad ei hooli ei jalakäijatest ega ka liikluseeskirjadest? Ja kõige tagatipuks ja ehk kõige vähem, kas ma peaksin olema vait ja laskma inimestel teha midagi, mis neile kahju toob tehes asju ebaefektiivsel viisil? Ma ei arva, et ma ühtegi neist asjadest tegema peaksin. Jah, ma saan aru, ma peaksin nendega malbe olema ja puha aga minu elu on mulle õpetanud, et maailmas ei saa ükski asi tehtud, kui seda räägib malbe häälega roosa jänku. Pigem peab olema karm ning asjalik - siis kuulatakse ka. Andke andeks kui ma tundun kuri, tegelikult ma seda pole. Ma tahan lihtsalt, et asjad tehtud ja seda õigesti ning viisakalt. 

Kihlusest

Tervitused!

Täna on esimene oktoober ja see tuleb ära mainida ajaloolise tõe huvides! Lisaks tuleb ajaloolise tõe huvides ära märkida, et seda kirjatükki siin ritta sättides olen elamas oma kahekümnendat eluaastat siin ümmarguse planeedi peal. Kas ma olen oma elus saavutanud kõik mida ma tahan ja mis on siiani olnud võimalik? Võin ausalt öelda, et jah, olen küll. Seda võin lausa lausuda käsi südamel. Umbes kuus aastat tagasi - või oli see viis aastat tagasi panin ma kirja ühele lehele asjad, mida ma tahan saavutada kümne aasta pärast. Pean tunnistama, et need asjad on mul sellest päevast saati peas vaikselt oma aega oodanud ning vaikselt end meelde tuletanud. Ma kirjutasin sellele paberile, et kümne aasta pärast olen ilmselt lennukipiloot - sellega läks pisut untsu aga tuli hoopis teistmoodi äge asi - lisaks kirjutasin ma tol hetkel veel, et mul on ilmselt ka oma pere ning oma kodu. Ja teate mis? Suures osas on see kõik täitunud.

Kui maailma loomine ja muu säärane fiktsioon välja jätta, siis tuleb ilmselt alustada oma looga umbes täpselt 4 aastat tagasi olnust. Olin äsja astunud TIK-i IB õppesse ning olin oma valikuga rahul. Sattusin vestlema oma sõbraga ning sealt hakkas lumepallina veerma minu huvi juura ja õiguse ja ka õigluse vastu - nii lihtne ongi huvi äratada. Varsti oli selge, et pilooti minust ei saa aga kõik muu minu plaani juures oli veel täiesti võimalik. Siiski ei peatanud see mind minemast mõned aastad hiljem peale keskkooli lõppu ikkagi proovima ja ilmselt oleks ka sisse saanud, kuid otsus oli tolleks hetkeks juba kindel ning taganemisteed polnud. Sügisest asusin õppima juurat. Minust saab jurist, kohtunik või midagi sinna poole vähemalt.

Enne kui pereni jõuan oma lugulauluga, pean ära mainima ka kodu osa. Viis aastat tagasi kui ma seda kõike kirja panin sellele paberikesele ei pidanud seda millekski muuks kui kaugeks tulevikuks, mis minu võimsuse abil lihtsalt tuleb - Oh kui palju ma eksisin. Aga siis juhtus midagi. Juhtus see, et veebruaris kohtusin Temaga. Kohtusin maailma kõige ägedama inimesega, keda ma iial tundnud olen ja keda ma pean oma parimaks sõbraks ja kes on nüüdseks ka minu kihlatu - aga selleni jõuan ma pisut hiljem. Kevadel pühendas Ta mind oma suurde unistusse ning plaani - ehitada oma suvila Saaremaale. Suvel sai seal koha peal ka kaks korda käidud ning loodud kõik, mida suutsime, et see kõik järgmine suvi juhtuda saaks. Seega võib öelda, et mingis mõttes ongi mul oma kodu, sest see saab olema ehitatud Meie ära nägemise ja ideede järgi. Aga kuna olen selles asjas alles kevadest, siis ei ole minul sellega veel sellist seost nagu Tal. Tema jaoks on see suur unistus, mis saab lõpuks teoks ja mis tasub ära suure vaeva, mida Ta on näinud ning mida ta on oodanud mitu mitu aastat. Minul on lihtsalt ülimalt hea ja rõõmus olla Talle abiks ning tema unistust edasi aidata.

Viimane peatükk selles loos, mis peaks kokkuvõtma minu võrdluse reaalsuse ja viis aastat tagasi kirja pandud kujutelmaga, käsitleb perekonda. Mul ei ole veel oma de facto oma perekonda aga kõik eeldused selleks on olemas. Viis aastat tagasi lootsin, et minu elu läheb sedavõrd hästi, et ma ei pea läbima miljoneid ja miljoneid break-up faase, mis iga inimese psüühikat suuremal või vähemal määral mõjutavad. Ma lootsin, et leian oma õige kohe ning olen temaga elu lõpuni - lootusetu romantik, mis teha. Aga kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei eksinudki väga. Minu elus jäi neid nõmedaid faase nii väheks, et neid saab lausa ühe käe sõrmedel üles lugeda ja mõni sõrm jääb veel barankade jaoks ülegi. Kuhu ma tüürin? Tüürin sinna, et olen kihlatud. Olen kihlatud inimesega, keda ma juba eelnevalt nimetasin maailma ägedaimaks, huvitavamaks, naljakamaks ning usaldusväärsemaks inimeseks ja lisaks kõigele ka oma parimaks sõbraks. Ma pean tunnistama, et ma ei oodanud, et asjad nii kiiresti ja hästi arenevad kui Teda veebruaris kohtasin. Ma teadsin, et ta on eriline aga seda kõike, mis selle kesta alt välja tuli ma ei oodanud. See oli kui Narnia, millele on lisatud sortsuke steroide ning võlupulbrit ning mille sisse on võimalik lootusetult ära eksida, sest seda ääristavad maailma võimsamad puud, mille iga juur on suuruselt keskmine maja. Kujutage siiis ette kui suur kogu see narnia Temas on? See on midagi, mis on mind tema juures aina köitnud ja pannud Teda vaatama uuest küljest ikka ja jälle - ja ma pole veel lõpetanud. See kõik on alles algus - algus millegile imelisele, uskumatule ning ilmselt ka eriskummalisele - adventure of a lifetime!

Karl

Pankadele

Lugupeetud pangajuhid,

Alljärgnev kiri on mõeldud teile seoses mõni kuu tagasi toimunud aruteluga ühise pangaautomaatide süsteemi üle. Enne kui asun teema juurde, pean mainima, et olen LHV panga klient aga siinkohal ei ole minu väljaütlemised kuidagi seotud LHV panga seisukohtadega - tegemist on ainult minu seisukohtadega.

Mõni aeg tagasi toimunud arutelust on kõigile meelde jäänud lõplik otsus, et ühist süsteemi ei tule. Ilmselt mäletavad ka kõik selle põhjust - Swedbank leidis oma arvutustega, et see pole neile kasumlik. Siinkohal tekib mitu küsimust.

Kuidas on Swedbank ainus pank, kes kaebab selle üle, et nende jaoks pole see kasumlik? On ju SEB-l umbes sama palju automaate aga nemad leidsid, et uus süsteem oleks hea. Siinkohal küsimus teile lugupeetud Swedbank-i juhid: Missugust matemaatikat teie kasutasite? Tegin ka puht teoreetilise arvutuse samal teemal ning võttes arvesse, et teil on teatud hulk pangaautomaate siis kulub teil nende ülalpidamisele märgatav summa. Ometi olete te selle probleemi lahendanud erinevate teenustasudega, mis selle ära katavad ja isegi teile märgatavat kasumit teile toodavad. Finantsteoreetiliselt on see ju väga tore aga saab ju ka teisiti. Näiteks oleks võimalik teha ühtne süsteem nii, et kõik automaadid lähevad riigile. See tähendab, et riigi poolt loodud ettevõte ostab need teilt ära ning edaspidi hakkate teie maksma mingit summat kasutustasu sellele ettevõttele. Mis on ju märgatavalt odavam kui kõiki automaate ise hallata, sest ka teised tasuvad sama summat - seega jaotatakse kogusumma kõigi vahel võrdselt. Mis teile aga ehk on kõige positiivsem on see, et kui turule tuleb mõni uus pank siis väheneb teie poolt makstav summa veel väiksem. Nüüd kindlasti vaidlete vastu, et see pole võimalik, sest teie tulud ei kata seda summat - seda ma kahjuks ei usu, sest suurem osa teenustasusid ja sissetulekuid jääb teile alles ja teile peaks alles jääma ka kasum. Kui te seda teha ei suuda, siis tekib küsimus teie ärimudelis ning tegevuses. Lisaks sellele, mida eelnevalt mainisin on üheks plussiks veel see, et riigifirma võib teenida pisikest kasumitki, mis on riigi ja rahva seisukohalt väga positiivne. 

Leian, et ühtegi adekvaatset põhjust ühisest pangaautomaatide süsteemist loobumiseks ei ole ning põhjused ei ole loogilised ega asjakohased.

Lugupidamisega,

Karl Silver Must

Tartu Ülikooli tudeng

Esimene päev koolis… uues koolis

Tere tere! 

Leidsin, et hea võimalus oma kirjutamise quotat täita on kirjutada sellest, mida minu uus kool mulle esimesel tõelisel koolipäeval näitas ja pakkus. Alustame aga algusest.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu on, pean ma alustama sellest, et ma olen alates eilsest(3.09) Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas õigusteaduse bakalaureuse I kursuse tudeng. Koolis käin ma Kaarli puiesteel majas number 3 ning loenguid on mul kokku esimesel nädalal 8. Päevad on suhteliselt ebaühtlaselt jaotatud ning nii võib olla nii, et näiteks järgmine nädal on mul esmaspäeval 4 loengut, teisipäeval 2, neljapäeval 2 ja reedel 2 aga kolmapäev on vaba, mis on täiesti tore. Aega jääb nii iseseisvaks tööks kui ka lulli löömiseks - viimast küll kõige vähem.

Aga nüüd tänase päeva juurde, kus mul olid esimesed 2 reaalset loengut. Loengud hakkavad kell 9 hommikul ning kestavad 1,5h - 2x45 min(akadeemiline tund) ehk nii nagu ülikoolis see ikka on käinud. Minu jaoks pole selles süsteemis midagi uut, sest olles käinud ühe aasta inglise kolledži IB õppes, kus just sellist süsteemi rakendati, olen ma selle süsteemiga harjunud ning 45 min tunnid tunduvad mulle pahatihti liiga lühikesed. Aga siiski, tänane päev. Alustame algusest. Kell 7 äratas mind teiskordselt äratuskell. Esimest korda äratas mind Kallis 10 minutit varem, sest tema pidi juba siis kodust lahkuma, et kell 8 loengusse jõuda. Keilast sõidab üle poole tunni Tallinna kesklinna, tipptunnil 1-1,5h - Tervitused siinkohal härra Aasale. Kella 8ks pidin jalutama Kruusa tänaval, et marsaga Tallinna sõita. Tänu ummikutele jõudsin sinna tavalise poole tunni asemel (8.30) hoopis 8.55. see tähendas, et mul oli kiire. Kiiresti riided garderoobi ning ruttu ülesse auditooriumi, kus suurem osa kursusest juba ka kohal oli. Mõni minut ning algas esimene loeng. Sissejuhatus Psühholoogiasse. “Sissejuhatus ainesse, mida ma juba 11. klassis õppisin,” mõtlesin ma endamisi. Tunnistan, et eksisin. Juttu tuli palju palju täpsemalt just juriidikaga seotud teemadel ning kõik näited, mida meile toodi olid suuremas osas juriidilise loomuga. See tegi asja väga huvitavaks ning nauditavaks. 15 minutit pausi ning 10.45 algas meie tänane teine ning viimane loeng. Õiguse entsüklopeedia(ÕE). Aine, mis on kõige alus õigusteaduses ning, mis annab alusteadmised selleks, et üldse seda ainet õppida. Tundub keeruline ning ka pisut igav aga keerulisus ja huvi õigusteaduse vastu panevad mind juba järgmise nädala loengut ootama. Siinkohal pean mainima, et neid mõlemat ainet on meil nädalas 1 loeng. On aineid, mida on üle nädala, mõnda isegi 2 tükki nädalas. ÕE on ka esimene aine, mille kohta ma kindlalt - tänu täna laiali jagatud kalenderplaanile - tean, et ülejärgmine nädal on mul selles kontrolltöö ning, et esimesed seminarid on samuti juba kuu lõpus. 

Päeva lõpetas tegelikult meie 2. tuutoritund, mis seekord oli peamiselt infotunnilaadne ning mitte nii sisukas ning kasulik kui eelmine. Aga asja ette läks küll.

Et aga teil ei tekiks arusaam nagu kõik oleks lust ja lillepidu, mida ta loomulikult ei ole, sest ega õigusteadus papist pole, siis räägin teile ka paar negatiivset aspekti. Peamiselt on need küll seotud sellega, et ise olen loll ja saamatu. Esiteks on minu kõige suurem probleem see, et augusti lõpus reklaamiti välja prantsuse keel algajatele… ometi selgus ainetele registreerumisel tõsiasi, et seda ei saa mina mitte võtta, sest pean viibima majandusteooria sissejuhatavas loengus. Sellest olen ma suhteliselt löödud. Teine tõsiasi, mis on eilse ja tänasega selgeks saanud, on see, et mul on prille vaja. Õnneks on ka see probleem lahendamisel - 10. september on mul juba arsti juurde aeg kinni pandud. Kolmas probleem, on ilmselt kõigil, kes suvepuhkuselt tulnud. Keskenduda lektori jutule ja seda keskendumist hoida on väga keeruline, kuid see paraneb. Ja viimane, kõige väiksem probleem on see, et ma olen ära unustanud, kuidas pliiatsi ja paberiga kirjutada. Kuid läheb üle.

Varsti kirjutan jälle, et mis ja kus ning kuidas! Homme on mul 1 loeng ning see on juurdluspsühholoogia - saab huvitav olema! 

Parimat soovides,

Karl

Nojah, siin ma siis nüüd olen… vist…

Tervist need vähesed lugejad, kes te seda mölaraamatut siin loete. Hakkasin vaatama, et kurja, viimane sissekanne on olnud hiiglama kaua aega tagasi. Tuleb end parandada. Aga see selleks.

Täna on esimene september, teadmiste päev. Päev, mil kõik koolijütsid taas puust pinke poleerima hakkavad ning siledaks pressitud puid oma tindipliiatsi või söega määrima hakkavad. Täna tahaks ma tegelikult üldse rääkida sellest, miks inimesed nõnda kergelt alla annavad ning mis teised inimesed seda nii hoolimatult teha lubavad? 

Miks on nii, et iga kord kui inimene satub keerulisse seisu ning võitleb kõigi kümne küünega selle eest, et tal oleks võimalik asjadega kuidagigi toime tulla - jätavad tema tuttavad ja sõbrad ta üksi. Põhjuseks tavaliselt see, et keerulises seisus isik nendega ei taha suhelda. Seegi on omal moel alla andmine. Antakse alla üritamaks inimeseni jõuda, antakse alla ilma isegi üritamata jõuda asja tuumani - miks inimene suhelda ei taha. On jus see inimene oma keerulise olukorraga hädas ning pole tal aega ega ka jõudu kellegilt abi paluda. Alati ei saa loota sellele, et inimene palub abi, vahel tuleb seda talle pakkuda või lausa teda sundida seda vastu võtma. Tõsi, see viimane kõlab karmilt aga ma olen kohanud korduvalt inimesi, kes keelduvad igasugusest abist just seetõttu, et nende jaoks on see kuidagi alandav - raskes olukorras abi paluda. Eks ta mõneti ole ka aga vähem alandav kui hiljem läbi põleda või läbi kukkuda oma üritusel. 

Ilmselt küsite, et miks ma räägin seda täna - 1. septembril. Vastus väga lihtne. Aina enam kuulen ma, kuidas noored jätavad ülikooli või veel hullem gümnaasiumi pooleni, sest nad lihtsalt ei tule toime. Miks see nii on? Kas on asi lihtsalt selles, et inimesed ei tule enam kõige selle infoga, mida neile antakse toime või on asi milleski muus? Mina arvan, et asi on milleski muus. Asi on selles, et inimesed, kellel veab viltu ühe asjaga ning, kes selle tõttu satuvad keerulisse olukorda, kus võivad elulained pea kohal kokku lüüa, vajavad tegelikult lähedaste ja sõprade toetust. Nad ei pruugi seda isegi välja näidata, aga nii on. 

Mida ma tahan selle kõigega öelda? Tahan öelda, et uuel kooliaastal peaksime kõik olema rohkem hoolivad ning ehk isegi uudishimulikumad, sest uudishimulikus on väga hea tööriist õppimiseks ning samuti on uudishimulikus kasulik inimeste murdele jälile saamiseks. Hoolige teineteisest ning ärge laske oma sõpradel või pereliikmetele üksi oma võitlusi pidada ning ärge pidage ka oma võitlusi üksi. Koos on kergem!

Ilusat algavat kooli aastat!

Karl

Tahan olla kasu(m)lik ilma kahju tekitamata